Molkovaga kummardamisest, laulmisest ja käsipallist eksootilises Koreas
Eesti Käsipalliliit alustab sel hooajal blogide seeriaga, kus üritame vaadata natukene kaugemale sellest, mis ainult 40x20 platsil toimub. Tutvume huvitavate inimestega ja kohtadega meie ala seest ja ümbert. Esmalt reisime külla Alina Molkovale, kes sellest sügisest kolis mängima eksootilisse Lõuna-Koreasse. Kuigi loomulikul teeme ka käsipallijuttu, siis räägime ka näiteks kohalikest kommetest, kultuurist, kummardamisest ja toidust.
Viimased aastad Portugali liigas kõikvõimalikud tiitlid kokku kogunud Eesti naiste koondise liider, Alina Molkova, siirdus selleks hooajaks mängima Busani klubisse Lõuna Koreas. “Kui see pakkumine esialgu tuli, siis ma ei võtnud seda tõsiselt ning pigem naljatlesin tuttavate ringis, et jätan teid kõiki nüüd maha ja kolin kaugele maale. Kuid mida aeg edasi, seda reaalsemaks see sai. Mul oli pakkumine laual ka Benficas jätkata, kuid tundsin, et on aeg midagi uut proovida. Ma ei tahtnud olla üks neist inimestest, kes väljakutse ees kartma lööb. Otsustasin oma mugavustsoonist lahkuda ning täiesti teise kultuuriruumi sukelduda,” alustas Molkova.
📸 Busan Handball | Alina Molkova võistkonnakaaslasega Lõuna-Koreas
“Nüüdseks olen Koreas veetnud juba mitu kuud ning alguse juures on kindlasti olnud kõige raskem just kuue tunnise ajavahega harjumine. Siinsed elanikud on samas nii lahked ning alati valmis mind aitama. Busani linna, kus ma elan, peetakse kohalikuks kuurortlinnaks ning siin leiab meelelahutust igale maitsele. Kui enne Aasia riiki kolimist arvasin, et mulle meeldib vürtsikas toit, siis siin avastasin, et ma ei tea, mis tuline toit isegi tähendab,” naljatles naiste koondislane.
“Naiskonnas on kõik professionaalid ning saame keskenduda täielikult treeningutele. Koreas mängitakse väga kiiret käsipalli ja suur rõhk on taktikalisel küljel, kuid see ei ole minu jaoks liiga suurt probleemi valmistanud. Kui Portugalis olin pigem ääremängija, siis siin nähakse mu rolli tagumisena. Harjumatu oli minu jaoks see, et trennid kestavad kuni kolm tundi ning neid on meil kaks korda päevas ja vaid pühapäev on täitsa vaba, mis tähendab, et vahel treenime pea 35 tundi nädalas,” jätkas 26-aastane pallur.
📸 Eesti Käsipalliliit | Alina Molkova
“Koreas austatakse väga vanemaid inimesi ning nooremad peavad alati enne tervitamist kummardama. See tähendab, et ka enne harjutuste algust oleme alati kõik vanuse järgi rivis. Trenni esimestel hetkedel kõlavad laulud, kus keegi karjub ees ja pärast peab kogu naiskond seda kooris kordama. Vahel on mul tunne, et oleksin justkui sõjaväes. Kuigi keele tõttu võib vahel raske olla, siis on mul siiski tiimiga väga head suhted. Põhiliselt suhtlen teise Angola mängijaga, kellega saame rääkida Portugali keeles, kuna tema inglise keelt ei oska. Ehk oskan pärast käesolevat hooaega Portugali keelt isegi paremini, kui siis, kui seal elasin,” rääkis Molkova.
“Ametlik hooaeg algas meil alles novembris, kuna siin olid nii olümpiamängude kvalifikatsioon, kui ka Aasia mängud. Kuid olen saanud siiski end vormis hoida Jaapani treeninglaagriga ning meil on iganädalaselt ka sõprusmänge. Meie treener, Jae Won Kang, on suure käsipalliajalooga ning tal on palju kogemusi nii mängija kui ka juhendajana. Usun, et mul on temalt palju õppida. Eesmärgiks on meil võita kohalik meistritiitel. Eelmisel hooajal lõpetati põhiturniir neljandal kohal ning kohamängude järel võeti hõbe ja hetkel käib töö selle nimel, et see veel kirkama medali vastu vahetada,” jätkas artikli kirjutamise hetkel ühe ametliku kohtumise pidanud ja seal vastaste paremust tunnistama pidanud Busani mängija.
“Elame korteris koos Angola mängija ning ühe korealannaga. Tehnoloogia on loomulikult siin riigis hästi arenenud. Minu jaoks on suureks plussiks see, et uksed käivad koodidega, kuna olen alati kippunud võtmed koju unustama. Kokkuvõttes ootan väga eesootavat uut ja huvitavat hooaega ning pean tõdema, et ei oleks isegi uskunud, et suudan täiesti võõras keskkonnas nii kiirelt sulanduda,” lõpetas esimeses mängus seitsmest viskest viis väravat visanud Molkova.